Lilledega kott

Nädalapäevad tagasi sain valmis ka oma teise masinas vilditud/vanutatud koti.

Vastuseks leili33-le: tõepoolest pole ma varem selliseid kotte teinud :) Eks ma olen ikka teiste ilusaid kotte juba jupp aega vaadanud ja imetlenud ja kui oleks mu kodu lähedal kuskil pood, kust heiet osta, siis tõenäoliselt oleks ka varem ja juba rohkem neid teinud, kuna ma aga kodust suht vähe välja saan, siis linna peale poodidesse eriti ei satu. Nüüd viimane kord Viljandis vanemate juures käies ma muidugi avastasin, et Külli käsitööpoes müüakse heiet, nii et nüüdsest jääb see pood tõenäoliselt mu trajektoorile (lisaks antikvariaadile ja ühele Tartu tn kaltsukale, kust ma ikka läbi püüan käia, kui Viljandisse satun).
Aga kotist. Seekord heegeldasin kahekordsest heidest heegelnõelaga nr 5. Ka sangad heegeldasin seekord kohe külge. Heiet kulus 2 tokki (gramme ma ei vaadanud, aga eks nad ju enamvähem ühesuurused alati on). Lisaks tegin kotile kaunistuseks lilled: võtsin paar ribakest loori, mis mul koju olid jäänud iidamast aadamast ja kerisin need üle järelejäänud heidega, need kerakesed panin soki sisse, sidusin lõngaga kinni, et nad üksteisega kokku ei puutuks ja panin samuti masinasse (tagantjärele tarkusena oleks pidanud loori rohkem ribastama ja eri suundades kerima, nüüd jäid kerade sisud natuke pudedad). Kui need kerad masinast välja tulid, lõikasin nad pealt kuueks (lõikasin pisut ka kroonlehti tasasemaks), panin tolmukateks Tiimarist ostetud jubinad ja õmblesin lille tagaküljele prossi kinnituse, et soovi korral saaks lilli kotilt eemaldada või neid teise kohta paigutada. Lillede tegemise mõtte sain Mannilt (sellest kinnituslillest siis, need suured ja kaunid on minu jaoks veel teisest universumist).
Kunagi tuleb kotile ka vooder ja lukk, aga seda siis, kui õmblemistöid rohkem kuhjunud on, siis teen kõik ühekorraga ära.

Minu Haapsalu sallid

Lõpuks ometi on siis kõik tähtsad üritused möödas, mille tarvis ma oma Haapsalu salle suures saladuses hoidsin. Juba eelmise aasta oktoobris hakkasin ämma ja ema sünnipäevadeks valmistuma (käisin Kirju Kummuti poolt korraldatud kursusel), ämm sai nüüd jaanuari alguses 65 ja ema jaanuari lõpus 55. Kursuselt saime kõik kaasa ka u 100 g peenvillast lõnga, millest minul jätkus terveks ämma salliks ja ema salli keskosaks, alles äärepitsi jaoks pidin uuest kerast lõnga võtma (õnneks oli Terje mulle seda juba varem toonud).

Mõlemad sallid said kootud varrastega nr 2,5. Sallide mõõdud on u 55 x 165 cm (mõned sentimeetrid siia-sinna).
Sallide mustrid on Leili Reimanni raamatust "Pitsilised koekirjad" (1986), ämma salli muster nr 136, ema salli muster nr 184.
Nüüd tuleb ennast kokku võtta, et ka enda sall valmis teha :)

Paar varasemat asja

Eelmise aasta viimastel tundidel lõpetasin ühe väikese suvise kotikese heegeldamise, kott on mõeldud randmel kandmiseks, sinna sisse saab panna lõngakera ja poolelioleva pisema heegeldustöö. Kuna kott on nii hõre ja heegelnõela sinna kotti küll panna ei saa, siis heegeldasin kotile lisaks väikese heegelnõelahoidiku. Õpetuse sain Talking Crochet´ infolehest (siin on erinevaid infolehti, mida endale tellida saab), mis mulle aegajalt inboxi tuleb. Kuna ma lõngaks valisin second handist ostetud puuvillase lõnga, mida mul oli ainult üks tokk, siis pidin koti mustrit natuke muutma, et lõngast ikka jaguks, nupud tegin teistsugused, kui olid ette nähtud ja viimase rea jätsin sootuks heegeldamata.

Lisaks tegelesin eelmise aasta lõpus ja natuke ka uue aasta alguses helmestega kudumisega. Tegin päris mitu sellist lihtsa mustriga kaunistatud käevõru(randmesoojendajat). Enamus neist olen ära kinkinud nii, et pildile ei jäädvustanudki. Kootud on need kahekordsest peenvillasest lõngast varrastega nr 1,5, helmed (või on ikka pärlid? see helmes on nii võõras ja harjumatu sõna :S) on ostetud Tiimarist, mõnusa suure auguga, saab probleemideta lõngale ajada. Mõned käevõrud kudusin algul ka puuvillasest heegelniidist, kuid pärast kandmist selgus, et puuvillane venib liiga kergesti välja (vbl oleks pidanud kudumisel kasutama veel peenemaid vardaid või töö sisse seda kumminiiti kuduma vms).

Punane ja must

Punane ja must oli siis detsembrikoti teema. Minul sai selleks minu esimene masinas vilditud kott. Punase ja musta heide ostsin Mardilaadalt, mõlemat 2 tokki ja enamvähem kõik kulus ka ära. Kudusin 4-kordsest heidest varrastega nr 8. Ruudustiku osa on kootud ribadena ja kokku põimitud, lootsin, et need ribad kõik üksteise külge jäävad masinas, aga seda ei teinud nad mitte, eks kude oli ju paks ka (tagantjärele targutades oleks ikka pidanud lihtsalt ruudud kuduma, oleks igatepidi lihtsam ja parem olnud, aga mis teha, kui see põimimise mõte ennast nii tugevalt mu pähe oli istutanud). Lootsin, et pääsen voodrita, aga pidin siiski ka voodri kotile tegema, tegelikult tuli voodrivajadus veel ka sellest, et kott jäi üsna karvane. Soovituse peale kraapisin seda küll žiletiga, aga see eriti midagi ei muutnud. Sangad käisid masinas kotist eraldi, õmblesin nad kotile külge hiljem. Mingit kinnitust kotile ei teinud.

Uus aasta, uued tuuled

Nagu Terje juba kirjutas, käisime kolmapäeval koos Eleniga (kellele ma veel avalikult ei olegi tänu avaldanud selle suurepärase kingituse eest, mis ta mulle jõulude ajal tõi - suure kotitäie lõngu :) AITÄH AITÄH AITÄH :)) Kai juures, kes õpetas meile pottide-pudelite kaunistamist - värvisime, lakkisime, paigaldasime salvrätikuid. See oli nii tore ja seltskond oli tore ja sealtmaalt läks mu aasta juba palju paremaks, kui see enne seda oli olnud :) Minu proovitööks sai salvrätikuga kaetud karp (algselt oli salvrätik ainult kaanel, karbi värvisin ja krakleetasin, aga täna panin karbile ka ikka salvrätiku, see tundus antud juhul paremini sobivat).

Eile käisime Vunderis, kus Terje aitas mul kõike vajalikku kokku osta - värvid, lakid, pintslid, salvrätikud. Ja öösel kell 12 ma siis võtsin ühe vana A Le Coqi pudeli ja pintseldasin selle krakleelakiga kokku ja kuivatasin fööniga ja värvisin kollaseks. Hommikul rebisin natuke salvrätikult luuderohtu, panin pudelile ja lakkisin üle.

Täna ostsin Prismast lillepotte ja veel mõned salvrätikud ja ehk saan õhtul aega veel mõned pudelid-potid üle võõbata. See on ikka ütlemata tore tegevus! :) Ja nii kiiresti saab valmis. Ja on hea vaheldus nendele kiiretele asjatoimetustele, mis tegelikult tegemist tahavad. Aga küll ma kõigega hakkama saan, sest pere on haigustest paranemas, tuju on parem, elu ilusam. :)
Edit: näe nüüd, ühe olulise asja jätsin ikka ütlemata. Nimelt tahtsin tänada Heidit, tänu kellele mul asja vastu huvi tekkis. Varem olin küll näinud pilte siit ja sealt, aga kordagi ei tekkinud tahtmist ise proovida (isegi Käsitöö esimeses numbris oli artikkel salvrätitehnika kohta, mis mul küll alguses täiesti märkamata jäi). Aitäh Heidi!!! :)