Kevadine kübar ja kindad ka

Oi küll nüüd on laiskuse hoog peale tulnud! No kohe mitte ei viitsi blogida, kuigi arvutis istun endiselt ja käsitööd teen ikka ka vaikselt. Kuigi sellega on ka nii ja naa. Clapotis on pooleli, ikka veel. Nr 3 varrastega teen ja no nii aeglaselt läheb edasi. Vahepeal alustasin isegi totaalse suurpuhastusega kodus, et sellest tüütust kudumisest viilida :) Sest otsutasin, et ei alusta enne midagi uut, kui sall valmis. No välja arvatud siis tütrele mõeldud heegeldatud kübar ja kindad. Need olid hädavajalikud, sest üks müts oli tal pesus ja see, mis peas, oli ikka totaalselt väike ja kindad olid käes villased, aga praegu juba väljas ju soe. Aga nüüd ma rohkem midagi uut ei tee, enne kui Clapotis valmis. Vot!

EDIT: Ja näe vana pea mul juba :( Tahtsin ju Vardamoori ka tänada, et tuletas meelde, kuidas lihtlabast kinnissilmuspinda on imelihtne huvitavamaks teha!!!

Seekordne saak Viljandist

Esiteks tõin ma Viljandist ära mõned lõngad - villastest saaks ühe kampsuni ja puuvillaseviskoosisegusest lõngast ühe suvise pluusikese. Nagu pildilt näha, siis punane (vist peenvillane) lõng läks juba loosi ja kuulus Clapotis on pooleli (jah ma tean, et suvi tulemas, aga suvel on ju ka jahedamaid õhtuid, mil tahaks salli õlale võtta).

Pühapäeva hommikul käisime Fellinis (ehk siis vanas Ugalas nagu mu ema ütleb, tegelikult nimetatakse seda maja praegu vist hoopis kuidagi kolmandat moodi), kus toimus mingi kanga-ja-stuffi müük (mingi paks soomlane müüb seal aegajalt kangaid, paelu, kumme, nööpe imeodava raha eest). Ema uuris kangaid, mina uurisin nööpe (nööbid maksid 5.-/pakk, ostsin 4 pakki), oi jeerum, kui mustad mu käed olid pärast selles nööbikastis sobramist. Seal oli üks huvitav kast pannaldega ka, aga kui ma sinna sobrama tahtsin minna, siis kargas see soomlasest vanamees ligi ja sõimas mu läbi, et see on vale kast ja ma ei tohi seal sobrada (no kui sa vale prahi kaasa võtsid, pannud see siis kuskile nurga taha silma alt ära eksole). Aga noh, las ta siis olla.

Poja kindad said ka valmis lõpuks (nüüd kui suur soe peaaegu käes), see lõngaotste peitmine võtab selle asja juures alati kõige rohkem aega, aga tehtud see nüüd sai.

Kirjud lõngad

Kuigi olen püüdnud uusi lõngu mitte osta, juhtus nii, et eelmisel nädalal olin ma millegipärast pahas tujus ja kui mul on paha tuju (ja kui ma siis juhtun poes olema), siis kipun ma raha raiskama. Ja seekord raiskasin siis lõnga peale (kuigi jah, ega see ju tegelikult päris raiskamine pole, eksju?) ja ostsin esimest korda kirjut lõnga - Nalle Colori. Sattusin hoogu ja kudusin 4 paari sokke. Ühed endale, ühed pojale, ühed tütrele ja ühed tütre suuruses sokid on veel üle ka (teise paari väikseid sokke kudusin selleks, et kogu lõng ära kasutada). Päris vahvad sokid tulid minu meelest ja tore oli kududa sellisest kirjust lõngast.
Kuna pojale kevade puhul uut mütsi vaja oli, siis ostsin ühe toki kirjut lõnga veel, sedakorda 7 Veljestä Moni Raita sinist. Sellest sai siis müts, mille Rapla padjaklubi ajal valmis sain. Nüüd siis näitan pilti :) Ja et lõnga on kõvasti üle ja pojal eelmised sõrmikud väikesed, teen sellest vist ühed sõrmikud ka talle.

Tee lapsele midagi toredat!

Kullaketrajate foorumis oli juba ammu Heidi üleskutse teha lapsele midagi toredat (kas oma lapsele või võõrale lapsele - pole vahet). Minul oli juba varem plaan teha mõlemale lapsele kaisukaru ja see plaan sobis üleskutsega kenasti kokku. Esimene kaisukaru on nüüd valmis (mehe sõnul küll liiga peenike ja poja sõnul näeb välja nagu koer). Tahtsin heegeldada ühes tükis, võimalikult väheste õmblustega, mingit õpetust või lõiget ees ei olnud, sellepärast ta selline tuligi, harutada ka ei viitsinud. Kuigi mõtlesin, et lähen ostan poest korralikud silmad ka, no ei ole olnud mahti. Ja käruga ju Abakhani ei lubata, silt on ukse kõrval - ainult valgetele. Järgmise karu teen siis paksema ja karulikuma ninaga ja õigete silmadega.

Midagi tüdrukule, midagi poisile

Mõni aeg tagasi heegeldasin tütrele papud ja peapaela ning pojale suveks nokamütsi.

Lihtne sallike kingituseks

Eile käisin ühe sõbranna sünnipäeval ja kuna teada on, et roosa on tema üks lemmikvärve, siis heegeldasin talle salli. See ei ole külma eest kaitsev sall, vaid selline ilusall. Seda võib kanda ka pähe või vööle seotuna. Õpetuse leidsin viimasest Novita numbrist (kesä 2006), tegemist väga lihtsate ja ilusate motiividega minu meelest.
Täna hommikul jalutasin taaskord naiivselt R-kioskist ja Prismast läbi, et ehk on nüüd juba üle nädala tagasi ilmunud ajakiri "Käsitöö" müüki tulnud, aga ei, loomulikult mitte, millegipärast on otsustatud seekord fänne mõnitada ja asjatult jooksutada. Miks ja kus seda hoitakse ja varjatakse?

Vanast uus - järjekordne kott

Niisiis kolmas kott sarjast 12 kotti (vaata siia ka).
Kes mäletab, siis kunagi aegade alguses (st minu bloginduse alguses) ostsin ma second handist ühe kampsuni, mille ma üles harutasin ja millest ma üht suurt õlarätikut püüdsin heegeldada (kusjuures alustasin seda rätikut ikka oma viis korda vähemalt :P), aga ei olnud see lõng rätikuks hea. Aega võttis, aga kohale jõudis. Nüüd sai sellest harutatud lõngast siis hoopis üks kott. Selline mõnus märss, millega poes käia. Selleks, et kootud kott väga välja ei veniks (samas, kui vaja, siis ikka natuke veniks ka), tegin ta triibulise, palmikkude vaheldumisi labase parempidise koega. Sangad kudusin palmikkoes. Ja kuna ma pärast koti valmimist ühe väikese kera lõnga veel leidsin, sai kott endale poja ka.